Kuidas lüüa blogimise Guinessi rekordit

Guinessi raamatusse kantud rekordblogija Darren Murph on 4 aastaga teinud 17 212 blogipostitust, kirjutab Forte.ee.

Hirmus palju? Tegelikult mitte. See tähendab 4 aasta jooksul vaid keskmiselt 16 lugu tööpäeva jooksul.

Arvuta ise: aastas on umbes 365 - (52 * 2) = 261 tööpäeva. Seega 4 aastaga tuleks kirjutada (17 212 / 4) / 261 = 16.48659 lugu päevas.

15 aastat tagasi ei olnud tegijamal ajakirjanikul väga keeruline kirjutada 10 'nuppu' päevas, igaüks 2-3 lõiku pikk. Raadiotoimetaja suudab parimatel päevadel lausa 20-40 teiste kirjutatud "nuppu" ära toimetada. Lõdvalt.

Arvestades interneti arenemist, arvuti kiiruse tõusu ja seeläbi materjali kättesaadavust, pole 60% "tööviljakuse tõus" sugugi imekspandav. Ei maksa unustada, et tänapäeval on alati võimalik teha copy-paste.

Küll aga ei suudaks enamik ajakirjanikke 4 aastat järjest stabiilset tootlikkust hoida - kes vahetab töökohta, kes kukub jooma. Näiteks Eesti Päevalehes on väga vähe inimesi, kes seal 4 aastat järjest vastu oleks pidanud. Staarajakirjanikud ehk välja arvatud, aga nemad ei kirjuta ju iial nupukesi.

Ära on toodud ka 4 aasta jooksul kirjutatud sõnade arv 3,4 miljonit. See ületab "Sõja ja rahu" umbes kuuekordselt. Arvutagem siis edasi: (3 400 000 / 4) / 261 = 3 256.70498 - keskeltläbi 3300 sõna tööpäevas.

Ühele A4 formaadis lehele mahub tihedas kirjas umbes 440 eestikeelset sõna. Seega pidi Guinessi rekordi püstitaja kirjutama 7,5 A4 lehekülge päevas - täiesti reaalne suurus.

Seega - kui keegi plaanib Guinessi rekordit lüüa, peaks ta kirjutama ca 8 lehekülge ja jagama teksti 20 artikli vahel. Ma usun küll, et see on võimalik, aga kes küll viitsiks? 4 aastat järjest, no mõtelge...

Viide uudisele:
http://forte.delfi.ee/news/digi/guinnessi-rekordite-kogujad-nimetasid-engadgeti-ajakirjaniku-rekordblogijaks.d?id=33682779

Kuhu kõikjale Swarovki kristalle panna

Hallil nõukogude ajal oli pere edukuse märgiks see, kui palju tal hõbedat ja Tšehhi kristalli vitriinis oli. Puhvetkapp pidi ju ikka klaasidega olema ja enamasti säras seal erinevaid vaase, kausse ja arusaamatu otstarbega esemeid, mida kunagi kapist välja ei võetud. Ent ajad on muutunud.

Ükspäe tuli mulle vastu tuttav neidis, kellel on muidu tohutu suured silmad. Aga seekord tundus mulle, et ta silmadel on midagi viga - ripsmete küljes säras midagi.

Algul ma ei julgenud midagi küsida ega tõttöelda vaadatagi. Aga kui olime mõne sõna juttu vestnud, hakkas mulle tunduma, et tüdruk on silma külge mõne kõrgtehnoloogilise kaamera kinnitanud, mis salvestab kõik, mida kandja näeb. Muutusin isegi pisut närviliseks.

Aga minu paranoial ei olnud järjekordselt alust. Küsisin otse ja selgus, et tänapäeval on moes kunstripsmed ja nende külge kinnitatud Swarovski kristallid. Et see pidi nagu inimestele meeldima või nii.

Tõepoolest, nägin telesaadet, kus näidati kedagi väikelinna ärimeest, kes oli oma džiibi Swarovski kristalle täis kleepinud. Lihtsalt inimestele rõõmuks.

Tahaks ju ise ka inimestele rõõmu valmistada, aga kuhu üks meesterahvas neid kristalle kinnitama peaks? Autot mul ei ole, ripsmetega ma ka jamada ei tahaks ja geelküüned kristallidega meestrahvale ei sobiks.

Aga siis meenus mulle, et sahtlis vedeleb Swarovski kristalliga harilik pliiats. Kasutanud ma seda pole, sest harilik pliiats kulub teadupärast ära. Aga kui ma selle kohvikus kohvitassi kõrvale paneks ja see päikesekiirtes rõõmsalt säraks?

Võtsingi pliiatsi ka panin selle pintsakutaskusse tallele. Kui päike kunagi välja tuleb, teen sellega inimestele rõõmu. Kui mitte varem, siis kevadel kindlasti, sest kevadel paistab alati päike.

Selline peab olema reklaam, härrased!

Väärt esinejad, ise aga lühike, tabav ja puändiga!

Postimees sammub reipalt internatsionaliseerumise teel

Miks peaks päevaleht ainult eestikeelne olema? Riigis on ju küllalt muukeelseid, kes seni pidid leppima vaid piltide vaatamisega.

Suurim päevaleht on teinud nüüd saalomonliku otsuse - eksperimentaalselt on pildiallkirjad nüüd vene keeles, tekstid endiselt eestikeelsed. Jõudu, Postimees!

Vaata ise: http://www.postimees.ee/?id=143644

Kui majandus langeb, tuleb kaardid toasoojaks kütta

Elektriline küpsisemasin

Olen meeltesegadushoos ostnud järjekordse vidina, mis nagu sunniks küpsiseid tegema. Aga kuidas? Mine ja võta kinni. Isegi Ida Savi kuulus "Saiad. Pirukad. Koogid." ei õpeta, kuidas pritsiga küpsiseid teha.

Uurisin siis netist ja selgus, et pooled perenaised laidavad seda vidinat, pooled seevastu kiidavad.

http://www.associatedcontent.com/article/492155/bonjour_cookie_factory_review.html

http://www.cooking.com/products/shprodde.asp?SKU=202012

http://marketplace.fineliving.com/Product.aspx?Lid=2021-N6112221&From=iFP

Viimasel lingil on mõned retseptid. Aga korralikku manuaali ikka ei leidnud. Õnneks ma ei viitsigi kevadel-suvel köögis passida.

Kiirkeetja üllatab jälle

Minu korterisse ilmus kiirkeetja. Varem ma ei ole kunagi kiirkeetjat kasutanud, sest ema ei lubanud. Et plahvatab või nii.

Aga nüüd olen mitu korda seda kiirkeetjat proovinud ja pole häda miskit. Susiseb küll ja naine ei julge köögis olla. Aga pauku pole siiani tulnud ja nalja pole saanud. Ei tea, kas ma teen midagi valesti? Igaks juhuks uurisin netist, aga seal kõik kiidavad, eriti seda mudelit, mis mul on...

QVC kiirkeetja

sarjast "cook's essentials"

Väiksem, kolmellitrine
http://www.qvcuk.com/ukqic/qvcapp.aspx/app.detail/params.item.828660/walk.yah.UKHG-UK14

Suurem ja uhkem kuueliitrine
http://www.qvcuk.com/ukqic/qvcapp.aspx/app.detail/params.item.827243/walk.yah.UKHG-UK14


Miss Vickie kiirkeetja retseptid ja keetmise aegade tabelid.
http://missvickie.com/howto/times/timingframe.html

Kana vaaritamine kiirkeetjas

Head nõuanded
http://askville.amazon.com/long-cook-chicken-pressure-cooker/AnswerViewer.do?requestId=6530945

Kana õlis küpsetamise retsept
http://www.inmamaskitchen.com/FOOD_IS_ART/cliff/pressure_cooking2.html

Juhendeid
http://www.appliancefactoryparts.com/applianceshvac/help-center/mirro-manual/index.html

http://www.recipezaar.com/bb/viewtopic.zsp?t=178282

Kiirkeetja

Postimehe säästunipid igaühele

Nüüd viimaks ometi on ka Postimees ulatanud abikäe neile, kel liisingu või kingasaamise tõttu peenike peos. Kuna endise kvaliteetlehe veebiversioonist on raske midagi üles leida, panen mõned praktilisemad näpunäited siia üles.

Noortele peredele

Esmalt midagi noortele peredele. Ühekordsed mähkmed maksavad poes kolm kuni neli krooni tükk, paki saab paarisaja krooniga. Raekoja apteegis maksab aga kümme meetrit kõige odavamat marlit 45 krooni. Sellest saab väikse vaevaga õmblusmasinaga kokku vuristada viis mähet. Tita jaoks on vaja vähemalt 20 marlimähet, mille tegemiseks kulub ühekordse väljaminekuna seega 180 krooni. Kõigil on praegu naise eest suurema osa tööst ära tegevad automaatpesumasinad, mis viga nendega marlimähkmeid pesta. Laps ei pea mähkmeid kandma ju teise eluaas-tani. Nõukogude ajal käisid kõik plikad-poisid hiljemalt aastasena potil. Aga tänapäeval? Kas ma olen mingi uue moevoolu maha maganud? Pildil on toode nimega "TORUSÄÄRTEGA MÄHKMEPÜKSID-100% meriinopöevill".

Nipp ülesöömise all kannatajale

Mida rohkem ise süüa teete, seda odavamalt läbi tulete. Söögitegemine polegi väga suur vaev: võite näiteks riisipudru või ühepajatoidu, saiavormi või kartulid lihtsalt ahju pista, siis pole tarvis pliidi kõrval seista. Kui kodus on olemas suurem pott, vaaritage sellega, nõnda jääb toitu ka järgmisel päeval soojendamiseks.

Hinnad erinevad

Võrrelge poes hindu. Seal on nii odavat kui ka kallist piima, kuid mõlemad on andnud lehm.

Apteegist käsimüügiravimit ostes uurige järele, kas sel on ka kõrvalmõjusid. Võib juhtuda, et isegi kallis komp-leksvitamiin ei sobi kõigile. Nii ei pea te asjatult kulutama.

Luubi kohutavad seiklused

Sain mailiga kirja. Ma ei osanud selle kirjaga midagi peale hakata, seepärast panen selle siia üles.

Tere,

mina olen luup.

Läbi minu on hea vaadata. Ja oi, mida kõike mina näinud ei ole! Üks taat uuris näiteks eide häbemekarvu -- täitsa lõpp, mu läks nii libedaks, et taat pillas mind maha. Õnneks midagi ei juhtunud, libisesin vaikselt diivani alla ja kuulasin, mis nad seal ülal teevad. Edasi möödus kõik rahulikult -- taat käis eide peal ära ja kurtis siis, et ei näe ilma minuta lehte lugeda.

No aga siis leidis mingi nolk, ilmselt eide-taadi lapselaps mind üles. See püüdis ikka ka plikade seelikusaba alla piiluda, aga seepeale saime mõlemad tappa.

Lõpuks võttis üks jämeda häälega naine mind poisi käest ära. Mõtlesin, et elu läheb veel igavamaks, aga võta näpust. Marssis teine kohe naabrinaise juurde, kiskus sellel hommikumantli ära ja hakkas uurima. ET algul ikka rinnad (nagu arbuusid - ausõna). Ja pärast naba ja... Ja nii edasi. Oi, see naabrinaine oli nagu virsik. Lõpuks mul läks erutusest silme ees mustaks ja kui ma toibusin, oli kõik juba läbi. Õigemini algas uesti, sest naabrinaine oli sellesama poisi kohale kutsunud ja nüüd uurisid läbi minu tema riista, kiites ikka seejuures, et "küll on ikka suur". Muidugi on iga riist suur, kui seda läbi minu vaadata. Selleks ma siia ilma olengi loodud.

Noh, ja selle pärast ma palungi -- võtke mind endale. Kaua ma vahin mingeid alaealisi. Aga kui ma iga nädal näeks midagi uut, siis oleks ma abiks pikkadeks aastateks.

parimat,
Luup

Füüsikud muutuvad järjest rumalamaks

"Füüsikas on väga suuri küsimusi, millele me ei tea vastust. Viimase 15 aasta suurimaks teadussaavutuseks võiks nimetada seda, et nüüd teame oma universumist märksa vähem kui varem – 95 protsendi universumi kohta pole teada, millest see koosneb," räägib Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Jaak Kikas tänases Postimehes.

Talongiaeg tulekul, saab vist jälle viina juua

Talongidega majandamise kogemus on sm Savisaarel juba 90-ndatest. Nüüd soovitabki poliitik Eesti Päevalehe arvamusküljel jagada töötutele talonge või kuponge. Nälgiv inimene saaks neid vahetada Eestis tehtud toidu ja muu nänni vastu. Sm Savisaare arust on nõnda võimalik toetada Eesti tootjaid, kes muidu ju konkurentsis ei püsiks.

Mina toetan kogenud poliitikut, sest talongid elavdavad majandust. Vaat kui Savisaar oli alles peaminister, sai talongide eest kõike.

Ja siis oli vast elu! Kuu jooksul tuli kõik pere talongid ära kulutada ja nii sai igast staffi kokku osta. Tulid poest, viinapudel näpus, nägid naabrid kohe, et mees mõistab säästlikult majandada ja on korralik riigialam.

Aga praegu? Rüüpad pargis pudelikese õlut ja kohe on mundrimehed jaol. Nii et saa ju! Seega -- sm Savisaar peab taas pukki pandama. Muidu saame varsti poest ainult Ameerika kaupa, näiteks 'kala perseauke manhattani moodi' (vt pilti).

Mis on kana sees?

Jõuluks võib küpsetada hane või parti või seapraadi, aga mina küpsetasin kana. No oli lihtsalt üks kana ripakil ja ma otsustasin ta ära küpsetada.

Aga siis hakkasin ma mõtlema, et on ju jõuluaeg ja kõik kingivad kõigile kõike, ent kana viimased mälestused on ligasest praeahjust.

Mõistagi ei tahtnud ma, et kanal kurb oleks, eriti kui kõik ümberringi rõõmsad on. Teisalt on kanale mõttetu midagi kinkida, sest hiljemalt mõne tunni pärast pannakse ta ju niikuinii nahka. Ent siis tuli mulle päästev mõte. Toppisin kana musti ploome ja õunu täis. Nii olid lõpuks kõik rahul - kana sai midagi jõuluks ja päris maitsev oli ka.

Majanduskriis teeb põranda kuivaks

Toredas joomaurkas, kus ma nädalavahetuseti tavatsen puhkamas käia, oli alati wc põrand märg. Sedasi oli see siis, kui ma sinna kümmekond aastat tagasi sattusin. Nõnda oli ka veel kuu aega tagasi.

Vahel kõik suisa ujus, niiet kui ma omale uued kingad ostsin, valisin hästi paksu tallaga ja veekindlad.

Aga nüüd, viimati siis sel laupäeval, oli wc põrand täitsa kuiv. Tore oli kohe! Keegi oli küll poti kõrvale, vabandage, sittunud, aga potini võis siiski jõuda kuiva jalaga.

Jah, kätte on jõudnud majanduskriis, inimesed on kokkuhoidlikumaks muutunud ning ei priiska enam. Isegi vedelikega mitte.

Aga ma pean kohe ütlema, et see ei pruugi kesta kaua. Nimelt tõi eelmine nädal ühe mure juurde. Keegi sm. Edgar Savisaar, endine Plaanikomitee esimehe asetäitja, on üllitanud teose "Majanduspoliitika". Seal on ilusasti seletatud, mida teha selleks, et majanduskriis ruttu lõpeks ning inimesed saaks jälle rikkaks ja õnnelikuks.

Selle peale aga õnnetu kirjamees ei mõtle, et joomaurka põrand saab siis jälle märjaks, inimesed muutuvad paksuks ja lodevaks ning hakkavad jälle keskkonnavaenulikke linnadžiipe ostma.

Täna õpime raha tegema. Toppides.

On ilmne, et suitsetamise peale kulub tänapäeval palju raha. Suitsud on ju nii kalliks läinud, eksole? Aga suitsu saab tänapäeval ise ka teha. Päriselt ka.

Selleks tuleb hankida endale ilus kirsspunane masin ja muudkui toppima hakata. Paned hülsi masina külge ja muudkui topid-lükkad-tõmbad.

Hülss käib masina otsas oleva torukese külge (joonisel nooleke nr 1). Tubakas käib sinna valgesse pilusse (joonisel nr 2).

Edasi teed masinaga siuh-säuh! Ja etskae, sigaret ongi valmis. Saite ikka aru, kuidas?

Ent mis kõige tähtsam - nii saab endale ise meelepärase segu koostada. Seda "Paramounti" tubakat ma ei soovitaks, küll aga on sama firma hülsid ja eriti masin väga korralikud. Ja kindlasti peaks hoiduma Soome enimmüüdud toppimistubakast "Smart". On teine selline isikupäratu, niiskevõitu ja viimati oli terve pakk suisa hallitanud.

Aga tavalisele sigaretitubakale võib lisada näiteks erinevaid puuviljamaitseid, isegi guaraanamaitselist tubakat on liikunud. Pisike annus kangemat piibutubakat annab suitsupausile vunki juurde, seevastu teepuru tubaka asemel kasutades võib saada hoopis omapäraseid tulemusi. Milliseid? Hee, eks proovige ise ka midagi teha.

Igatahes on kokkuhoid märgatav, kuid kvaliteet tuntavalt parem. Värskelt keeratud värk ju, käsitöö ja puha.

maadlus.jpg

Sport on julm...

Geeniused ei tule tuulest

Elas kord yks vana, paks ja vormitu mees. Talle meeldis aknast valja vaadata. Akna alt laksid mööda väikesed tydrukud.

Väikesed tydrukud, muuseas, meeldisid talle. Nagu ka väikesed poisid.

Aegajalt viskas ta tanavale komme, väikesed tydrukud korjasid kommid yles ja soid ara. Vahel sõid ka väikesed poisid neid komme. Aga kommide sisse oli paks ja vormitu mees pannud yhe asja.

See oli selline kummaline asi, et kõik, kes kommi ara sõid, hakkasid heasti õppima.

No aga tanapaeval on asi natuke teistmoodi. Keegi ei raatsi enam tänavale prahti visata, ammugi siis komme loopida.

Veelgi enam, niikui keegi väikesele lapsele kommi annab või temast pilti teeb, on ta kohe paha ja pannakse vangi.

Ja õige ka. Kui liiga palju kommi süüa, lähevad hambad katki.

Ets, Pets ja kellad-viled

Elasid ühes väikeses majas linna serval Ets, Pets ja Räim Tomatis. Ühel kaunil kevadpäeval läks Räim poodi ega tulnudki tagasi.

Jah, sirelid õitsesid, kärbsed sumisesid, aga Räime ei olnud.

Mõistagi tundus asi kahtlane. Oleks Etsi-Petsi tiba targemad olnud, oleks nad aru saanud, et Räim müüdi maha. Aga või nemad siis...

Võtsid siis Ets ja Pets SMS-laenu ja läksid ise poodi. Eks ikka kellasid-vilesid ostma, et lärmi lüüa. Ju nad lootsid, et lärmi peale tuleb Räim ja nad saavad koos koju minna. Nii nad siis läksidki, vilistades ja kellates, Räime otsima.

Ja kui politsei neid kinni võtnud pole, vilistavad ja kellavad nad linna peal siiamaale.

Räim aga, jah, tema puhkab rahus
mõne parmu kõhus.

Ajakirjanike uus mäluasutus

Ajakirjanike Liit on teada andnud, et Põltsamaal tulid hiljaaegu tegusad inimesed ajakirjandusloo muuseumi algatusrühmaks kokku ja registreerisid suisa MTÜ.

"Tundub ehk natukene kummalisenagi see, et Eestis puudub täna mäluasutus, mis talletaks, korrastaks ja vahendaks rahvuslikku ajakirjanduslugu," märgib algatusrühm oma üleskutses.

Jah, sellist asutust on meile tõesti vaja. Ikka ju juhtub, et järgmisel päeval ei meenu, kuidas koju (või järjekordsesse ööbimispaika) jõudsid.

Ja need kadunud asjad... Kas tõesti on nii, et kõik need diktofonid, kaamerad, joped, märkmed, uuemal ajal ka laptopid ja mobiilid võime peagi leida ühest kindlast kohast?

Aga kui nüüd natuke tõsisem olla, siis MTÜ Ajakirjanduse uurimis- ja koolituskeskuse e-mail on aukk@hot.ee ja sinna võiks tõepoolest siis miskit (lähi)ajaloolist pakkuda.

Koju ilmus raamat

Kohtasin hirmsas joomaurkas kirjanikku. Kirjanik kinkis mulle raamatu. Pühendusega ja puha. Pean nüüd lugema hakkama ja juua enam ei saa.

Kirjanikud tuleks ära keelata.

.

Mutid, kas te räime tahate?

Tulin täna kilekott kalaga käes mööda teed ja vaatan: inimesed. Pargipingil. Peamiselt naised, pensioniealised naised. Peesitasid päikesepaistel nagu porikärbsed, aga sellist... no õiget läiget ei olnud. Mõtlesin, et pakun neile ka räime, see pidi karva läikima panema. Aga siis mõtlesin, et kassile jääb väheks. Õigesti tegin. Kass sõi kõik kalad ära.

7 sammu normaalseks saamise teel

Hakkan tavaliseks inimeseks.

Tegin juba rate ja orkuti konto, panin end kirja blog.tr.ee-sse.

Kui palka saan, lähen Hollywoodi. Proovin kanepit ja amfi. Ei tea kas korgijook on väga vastik?

Digg, blog, gäng, G-punkt, gmail jt g-ga asjad oleks ka abiks. Aga kuidas leida oma G-punkt?

Kirjutage palun kommentisse, mida veel teha, et normaalne olla.

Kui alkoholi ei ole, tuleb see enda jaoks välja mõelda

Jah, armsad sõbrad, kuivale oleme jäänud! Ei saa viina enam Konsumist
ega Säästumarketist ka mitte. Aga enam-vähem värvika fantaasiaga
linnakodanik ei lase end heidutada. Kui napsi ei ole, mõtleme selle ise
välja!

Mina mõtlesin täna õhtul välja "Pealinna Käsipeedi". Sellise
päikesekollase, ehk isegi väikese sinise esmaspäeva aktsendiga. Aga mida
mõtlesite teie?

Vibrator for mobile woman's

One danish programmer has find good solution for lonely woman's - mobile phone to vibrator converter. Simply download and install jar file and enjoy safe sex.



read more | digg story

Liha - see oli kunagi loom

Jah, jah, loomad ei austa enam inimesi. Nagu oleks Jumanji linna peal lahti. Sest on ju nii, et kui ei karda, siis ei austa ka?

Teen maja ees suitsu ja mööda jalutab tuvi. Joon oma õhtust õlut ja toas jalutab hiir. Õhtusel kõrtsiringil avastan, et tee peal jõllitab möödakäijaid rebane. Mitte sellise marutõbise moega - oh ei. Ikka iseteadev, niske "mina-siin-mis-vaja" moega tüüp.

Kevadel, kui hakkasin selliseid asju märkama, kahtlustasin endal joomahullust olevat. Aga see paistab siiski Pealinna trend olevat.

Ja siis mingid kurdavad, et kabrioletiga mehed suhtlevad nendega. Kabrioletiga mees on OK, sest me kõik ju teame, mida ta tahab. Aga teame me, mida tahab loom? Isegi naised poetavad vahel mõne aruka sõna, loom ei tee seda mitte.

Ometi on looma koht ju lihaletis, muidu me ei olegi varsti enam linnas peremehed. Take care!

Naine peab olema värske nagu piparmünt

Arutasime siin, et milline peab olema hea naine. Noh, naisi on ju mitmesuguseid, aga võibolla oleks siiski parem selline, kellel ei ole kortse ja kes ei ole liiga paks? Selge, seega vanuses 16-20. Aga mis saab siis, kui tal näituseks 24 täis tiksub? Uus võtta? See ei ole keeruline, näiteks Peeter Ristsoo semmib 18-aastasega, ise juba 56.

Või võtaks hoopis sellise, kes ei joo ega suitseta, äkki on kauem värske? Mõte on hea, aga kust sellist võtta? Keegi arvas, et kirikust. Aga seal on ju ka armulauavein ja... Teate ju küll, alul lonksuke. Siis iga pühaba lonksuke. Hiljemalt 30 on korts ikka varnast võtta. Aga sellegipoolest tasuks nädalalõpul kirikusse lantima minna. Tümps ei ole ka nii vali ja järgmine päev äkki kergem olla.

Vaba päev, kärss likku

Praegu vaatan, et ma olen mitu päeva kirjutamisega vahele jätnud. Mitu p ei ridagi. See tuleneb sellest, et ma jõin. Nädalavahetusel. Ja mõnel tööpäeval. Vähe jõin ilmselt, kui miskist kirjutada ei ole.

Inimest on raske rahuldada

Nägin ränka vaeva ükspäe ja joonistasin karu, sest keegi tahtis nii. Nüüd paar päeva hiljem ütles ta, et see meenutab kakast tiibklaverit. Pärast vabandas ja ütles, et see on nagu kohukese moodi.

Kõlas küll nii, et vahet pole - Karu, Keskerakkond, Kaka või Kohuke. Ikka kõlbab süüa, peaasi, et oleks pruun ja K-tähega.

Jah, inimesed on nagu naised - sae või 5 korda päevas, ikka ei ole rahul. Ja isegi ei tea, mida nad tahavad.

Liha tahab silti

Igal lihal peab olema silt. See oli nii möödund sajandil ja nüüd ikka ka. Veel vene ajast on jäänud mõnele komme liha peale tempel lüüa, aga see ei ole õige asi. Kui ikka lihal silti ei ole, siis ta ei maitse õieti.

Muuseas, kandiline silt annab lihale tugeva, kuid pisut robustse maitse. Ümarate servadega või lausa erikujulise sildi kasutamine muudab ka liha maitse ümaramaks, täidlasemaks ja õrnemaks. Sellise liha juurde sobib lausa mõni hea vein, aga ka kodumaine käsipeet pole paha. Kes aga siiski on tembeldatud liha fänn, võib pudelist lihtsalt Laua viina peale rüübata - jah, ka nii võib.

Sügisene karu

Täna tahtis üks sõber, et ma talle karu pildi joonistaks. Lubasin, aga pärast hakkasin mõtlema - kes ta selline üldse on, et ma peaks talle karu pildi joonistama? See kõik võtab ju üksjagu aega - hakka mõtlema, pane Photoshop käima... Mille eest? Samas sai nagu jälle lubatud.

Aga pärast, juba olles teel viinapoodi tuli mul hea mõte: joonistan valmis ja panen siia üles. Rahval ka hea vaadata. Tulin koju tagasi ja hakkasingi kohe joonistama. Niimoodi ühele ja eimillegi eest ei ole ju mõtet. Aga rahva hüvanguks võib.

Süsteemne lugu

Mul ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna pilti oma profiili juurde saab ainult siitkaudu lisada, siis olgu peale. Süsteem on selline. Nii et kui vaja, tuleb paar rida lisada, ega see tükki küljest võta. Joonistan kohe õige mitu pilti ja panen üles, siis on korras. Mulle meeldib ju, kui on palju pilte. Pildid on ilusad ja üleüldse.

Esimene

Nüüd on kirjutamine nii lihtne! Kolm minutit ja iga ümmargne null saab koha, kus oma verbaalseid väljaheiteid demonstreerida.

Mul ei ole täna rohkem sõnu!

Ma arvan, et lõpetangi tänaseks ja kogun sõnu. Et kui on peldik, siis tuleb ju sittuda? Mis siis, et paberit enam pole.