08 detsember, 2009

Kuhu kõikjale Swarovki kristalle panna

Hallil nõukogude ajal oli pere edukuse märgiks see, kui palju tal hõbedat ja Tšehhi kristalli vitriinis oli. Puhvetkapp pidi ju ikka klaasidega olema ja enamasti säras seal erinevaid vaase, kausse ja arusaamatu otstarbega esemeid, mida kunagi kapist välja ei võetud. Ent ajad on muutunud.

Ükspäe tuli mulle vastu tuttav neidis, kellel on muidu tohutu suured silmad. Aga seekord tundus mulle, et ta silmadel on midagi viga - ripsmete küljes säras midagi.

Algul ma ei julgenud midagi küsida ega tõttöelda vaadatagi. Aga kui olime mõne sõna juttu vestnud, hakkas mulle tunduma, et tüdruk on silma külge mõne kõrgtehnoloogilise kaamera kinnitanud, mis salvestab kõik, mida kandja näeb. Muutusin isegi pisut närviliseks.

Aga minu paranoial ei olnud järjekordselt alust. Küsisin otse ja selgus, et tänapäeval on moes kunstripsmed ja nende külge kinnitatud Swarovski kristallid. Et see pidi nagu inimestele meeldima või nii.

Tõepoolest, nägin telesaadet, kus näidati kedagi väikelinna ärimeest, kes oli oma džiibi Swarovski kristalle täis kleepinud. Lihtsalt inimestele rõõmuks.

Tahaks ju ise ka inimestele rõõmu valmistada, aga kuhu üks meesterahvas neid kristalle kinnitama peaks? Autot mul ei ole, ripsmetega ma ka jamada ei tahaks ja geelküüned kristallidega meestrahvale ei sobiks.

Aga siis meenus mulle, et sahtlis vedeleb Swarovski kristalliga harilik pliiats. Kasutanud ma seda pole, sest harilik pliiats kulub teadupärast ära. Aga kui ma selle kohvikus kohvitassi kõrvale paneks ja see päikesekiirtes rõõmsalt säraks?

Võtsingi pliiatsi ka panin selle pintsakutaskusse tallele. Kui päike kunagi välja tuleb, teen sellega inimestele rõõmu. Kui mitte varem, siis kevadel kindlasti, sest kevadel paistab alati päike.

Kommentaare ei ole: