Sain mailiga kirja. Ma ei osanud selle kirjaga midagi peale hakata, seepärast panen selle siia üles.
Tere,
mina olen luup.
Läbi minu on hea vaadata. Ja oi, mida kõike mina näinud ei ole! Üks taat uuris näiteks eide häbemekarvu -- täitsa lõpp, mu läks nii libedaks, et taat pillas mind maha. Õnneks midagi ei juhtunud, libisesin vaikselt diivani alla ja kuulasin, mis nad seal ülal teevad. Edasi möödus kõik rahulikult -- taat käis eide peal ära ja kurtis siis, et ei näe ilma minuta lehte lugeda.
No aga siis leidis mingi nolk, ilmselt eide-taadi lapselaps mind üles. See püüdis ikka ka plikade seelikusaba alla piiluda, aga seepeale saime mõlemad tappa.
Lõpuks võttis üks jämeda häälega naine mind poisi käest ära. Mõtlesin, et elu läheb veel igavamaks, aga võta näpust. Marssis teine kohe naabrinaise juurde, kiskus sellel hommikumantli ära ja hakkas uurima. ET algul ikka rinnad (nagu arbuusid - ausõna). Ja pärast naba ja... Ja nii edasi. Oi, see naabrinaine oli nagu virsik. Lõpuks mul läks erutusest silme ees mustaks ja kui ma toibusin, oli kõik juba läbi. Õigemini algas uesti, sest naabrinaine oli sellesama poisi kohale kutsunud ja nüüd uurisid läbi minu tema riista, kiites ikka seejuures, et "küll on ikka suur". Muidugi on iga riist suur, kui seda läbi minu vaadata. Selleks ma siia ilma olengi loodud.
Noh, ja selle pärast ma palungi -- võtke mind endale. Kaua ma vahin mingeid alaealisi. Aga kui ma iga nädal näeks midagi uut, siis oleks ma abiks pikkadeks aastateks.
parimat,
Luup
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar